Sooleparasiidid on äärmiselt vastikud tegelased, kelle tegevus võib organismile palju halba teha. Erinevalt näiteks peatäidest, kelle olemasolu saab juustes hõlpsasti tuvastada, jäävad niinimetatud kõhu-ussid vahel pikemaks ajaks avastamata, sest tervisekaebused sobivad kokku mitmete teiste haigustega.Teema pole meeldiv, aga vajab tähelepanu, kinnitab kooliõde Maris Viisimaa.
“Kõige tuntumad sooleparasiidid on solkmed, naaskelsabad, nudipaelussid ja maksakaanid – kõik nad on levinud pea üle kogu maailma,” loetleb Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi kooliõde Maris Viisimaa. Nakkus levib tema sõnul saastunud käte, mänguasjade ja tarbeesemete kaudu või toidu vahendusel. “Näiteks võib saada ussid lihast või kalast, mida pole piisavalt töödeldud või on valesti töödeldud, aga ussimunad satuvad organismi ka saastunud vee või puuviljade-marjadega. Kord juba nakatunud inimene võib end uuesti nakatada, sest ussid tulevad aeg-ajalt päraku kaudu kehast välja munema. Kui korralikult puhtusest ja hügieenist kinni ei pea, on võimalus, et saastunud kätega satuvad parasiitide munad uuesti suhu ja ring hakkab otsast peale.” Seepärast ongi kooliõe sõnul väga oluline lastele rääkida, et tualetis käies tuleb käsi tingimata seebiga pesta. Suurem oht nakatuda on neil lastel, kes kipuvad küüsi närima, sest neil on komme sõrmi suhu toppida ja sageli eneselegi märkamatult.
Sümptomid seinast seina
Sooleparasiitide nakkusele jälile saamine pole kooliõe sõnul alati lihtne. “Väikelastel avalduvad reeglina sümptomid, mis aitavad kiiremini õige diagnoosi panna: tekib päraku sügelus ja kipitus, tavaline on ka kõhuvalu, söögiisu halveneb ja jume muutub kahvatumaks,” loetleb Mari Viisimaa. Samas on võib täiskasvanu organism olla juba sümptomitega nii harjunud, et ta ei pane neid tähele. Nii jääb nakkus avastamata ja oht laieneb haigestunu lähedastele, kes võivad samuti nakkuse saada.
“Sooleparasiidinakkuse saanud inimene hakkab mune levitama umbes kuu aega pärast nakatumist ja munad säilivad väliskeskkonnas esemetel eluvõimelisena kaks nädalat kuni kuu. Seepärast kuulub sooleparasiitidest vabanemise juurde lisaks rohtude võtmisele ka korralik kodukoristus, riiete pesemine ja triikimine, nii saab ussimunad hävitatud,” jagab kooliõde nõu.
Nakkus võib tulla koduloomadelt
Üks nakkusohu allikaid on lemmikloomad. Ehkki loomadel esinevad liigile omased parasiidid, on teatud ussid võimelised kanduma üle ka inimesele. Maris Viisimaa toob näiteks koera ja kassi ümarussid, mille munad võivad saastunud pinnasest jõuda kätele ja suhu. “Munadest arenevad solkmed, kes rändavad mööda organismi jõudes isegi silma ja tekitavad tõsiseid nägemiskahjustusi,” räägib kooliõde.
Väga ohtlik elukas on paelusside perekonda kuuluv ehhinokokk, kes peamiselt kasutab peremeesorganismidena mets- ja koduloomi, kuid vahel satub sinna tsüklisse ka inimene. “Nakkus võib levida kui nakatunud lõpp-peremees on pere lemmikloom, kuid see võib sündida ka pesemata puuviljade või saastunud joogivee kaudu.” Ehhinokokk teeb kooliõe sõnul inimese organismis palju kurja, parasiidid tungivad läbi soolte teiste organitesse – tavaliselt maksa. Kui ravi jääb hiljaks, on tagajärjed väga tõsised.”
Ennetuseks kehtivad kooliõe sõnul lihtsad reeglid: lemmikloomaga tegelemise järel tuleks pesta käsi, loomade väljaheited viia alati kohe välja ja kassidele-koertele manustada regulaarselt ussirohtu.
Ravimatajätmise tõsised tagajärjed
Kooliõde Maris Viisimaa sõnul ei pruugi inimene sooleparasiitide olemasolust teadagi. “Paljudel kordadel ei kujune inimesel raskeid haigustunnuseid, vahel saadakse nakatumisest teada juhuse läbi. Või siis põeb inimene haiguse läbi ja juhul kui korduvnakatumist ei teki, jääb ka haigus avastamata. Raskemalt võib nakkus kulgeda lastel.”
Lisaks teada-tuntud tunnustele nagu kõhuvalu ja pärakusügelus võivad parasiidid tuua kaasa veel terve hulga sümptomeid. Maris Viisimaa loetleb neist mõned: “Kõhulahtisus, iiveldus, seletamatu kaalukaotus, allergia, aneema, pea- ja liigesevalu, mälulüngad mõnikord ka palavik. Sooleparasiidid võivad tuua kaasa ka menstruaaltsükli häireid.”
Sooleparasiidinakkuse saab diagnoosida väljaheite analüüsi ja vereproovi abil. “Kui proovid näitavad parasiite, saab arst kirjutada vastava rohu. Pole üht universaalset ussirohtu, ümarusside väljaajamiseks mõeldud rohud näiteks paelussidele ei mõju,” hoiatab õde. Niisiis on kindlasti vaja ravi perearstiga kooskõlastada, kes lisaks retsepti andmisele saab jagada nõu, kas on vaja ravida ennetavalt ka pereliikmeid ja kuidas kodus nakkuse levikule piir panna.
Kokkuvõttes tunnistab Maris Viisimaa, et kooliõdedeni ei jõua sageli info usstõbe põdevatest õpilastest, sest lapsevanemad ei tõtta sellest teatama. “Kui võtame võrdluseks peatäid, siis sooleparasiitidest teatakse ja räägitakse tunduvalt vähem. Aga pole mõtet pead liiva alla peita, nad on olemas ja võivad meile päris palju kahju tekitada. Targa ja teadliku käitumisega saame aga haigestumise võimalikkust tunduvalt vähendada.”
Sooleparasiitide ennetamiseks ja nakkuse leviku pidurdamiseks:
- Pese seebiga hoolikalt käsi enne sööki ja pärast WC kasutamist. Lapsed tuleb suunata käsi pesema ka õuest tulles, sest parasiitide munad on võimalik kaasa tuua maapinnalt, liivakastist või mullast.
- Käsi tuleb pesta ka koduloomadega tegelemise järel. Kassid ja koerad peavad saama regulaarselt ussirohtu.
- Pese enne söömist puu- ja juurvilju, ka neid, mis kasvanud oma aias. Mullas võib olla siiski ussimune, näiteks on peenralt käinud nakatunud loom.
- Reisimisel ole hügieeninõuete osas eriti hoolikas, pese käsi ja joo pudelivett. Tarvita ainult hoolikalt pestud puuvilju, ära söö väga eksootilisi roogi ja suupisteid, kui pole teada, kuidas need on valmistatud.
- Ära söö toorest ja pooltoorest liha
- Puhasta küünealuseid, väldi sõrmede suhupistmist.
- Pea kodus puhtust, tõmba tolmu ja pese põrandaid. Kui peres on nakkusjuhtum, tuleb teha suurpuhastus, vahetada ja pesta voodiriided ning ihupesu.
- Kui lapsel on diagnoositud ussid, informeeri kooliõde või klassijuhatajat. Siis on võimalik teha klassis koolitus ja nõustada nakatunut, haige lapse isik peab jääma sealjuures anonüümseks.