Läkaköha on äge hingamisteede nakkushaigus, mida iseloomustavad pikka aega (nädalaid või isegi kuid) kestvad köhahood. Läkaköha kutsutakse ka “100 päeva köhaks”.

Haigustekitaja

Läkaköha tekitajaks on kurgus ja ninaneelus paljunev bakter Bordetella pertussis.

Nakkuse levimine

Läkaköha tekitaja levib inimeselt inimesele piisknakkusena. Läkaköha on väga nakkav haiguse varajases staadiumis ja esimese kahe haigusnädala jooksul. Sel ajal nakatuvad kuni 90% läkaköha vastu vaktsineerimata inimestest, kes on haigega kokku puutunud.

Peiteperiood

Haiguse inkubatsiooniperiood on keskmiselt 7 kuni 10 päeva, ulatudes 5 kuni 21 päevani.

Haigusnähud 

Esimesed haigusnähud on sarnased külmetushaigusele – nohu, aevastamine, väike palavik, kurguvalu ja kerge köha. Köha muutub järk-järgult tugevamaks, ühe-kahe nädala pärast kujuneb välja aeglaselt intensiivistuv, läkaköhale iseloomulik hootine köha. Väikelastele on tüüpiline köhahoo lõpus vilinaga sissehingamine, köhahoog võib lõppeda ka oksendamisega. Köhahood esinevad sageli öösiti.

Läkaköha vastu vaktsineeritud lastel ja täiskasvanutel on haiguse kulg kergem ja sageli ebatüüpiline.

Ennetamine

Läkaköha leviku piiramiseks tuleb vältida otsekontakte haigega ja mitte lubada haiget laste kollektiividesse 21-päevase nakkusohtliku perioodi või ravikuuri jooksul. 

Oluline on laste õigeaegne vaktsineerimine. Läkaköha vastu hakati Eestis lapsi vaktsineerima 1957. aastal, millele järgnes oluline haigestumise langus. Immuniseerimiskava kohaselt manustatakse kokku kuus läkaköha vaktsiinidoosi, neist viimane 15–16 eluaasta vanuses.

Läkaköha läbipõdemise järgne immuunsus ei ole eluaegne ja haigust võib elu jooksul põdeda mitu korda. Ka vaktsineerimise järgselt tekkinud immuunsus ei ole eluaegne, vajalik on revaktsineerimine. 

Oluline on laste õigeaegne vaktsineerimine ja kergekäelise immuniseerimisest keeldumise või selle edasilükkamise vältimine.

Allikas: Terviseamet