Laste vaimsest tervisest räägitakse rohkem kui kunagi varem. Koroonaviiruse põhjustatud stressi kõrval teeb lapsi ärevaks tänapäeva infoküllane ja ebastabiilne maailm. “Lapsevanema ja pere tugi on vaimse tervise kujunemisel olulise tähtsusega,” kinnitavad kooliõed.
Üldlevinud seisukoht on, et tänapäeva lastel on rohkem vaimse tervise muresid kui eelmistel põlvkondadel. SA Tallinna Koolitervishoid kooliõed Elis Singh Sunar ja Inga Raudsepp nõustuvad, et probleemidega lapsi on palju. Ühelt poolt seetõttu, et vaimseid häireid diagnoositakse rohkem kui mõnikümmend aastat tagasi. “Ma arvan, et lapsevanemad on teadlikumad kui kunagi varem. Nad loevad rohkem, nad koolitavad end rohkem, infokanaleid on rohkem ning vaimse tervise teemad on järjest enam aktuaalsemad, mistõttu lapsevanemad ja ka lapsed tunnistavad järjest enam oma muresid, häireid, probleeme. Häbitunne on vähenenud ja üha enam on julgust end avada ning pöörduda spetsialistide poole,” leiab Elis Singh Sunar, kes on lisaks tööle Tallinna Südalinna Koolis ka vaimse tervise õde.
Tema sõnul on COVID laste ja noorte psühholoogilisi probleeme süvendanud. “Isoleeritus tekitab sageli üksildustunnet ja muremõtteid ning mõistagi annavad praegused piirangud ja pinged hoogu juurde ka erinevate sõltuvuste tekkele olgu siis nutisõltuvus, alkohol või muud mõnuained.” Kooliõe kinnitusel mõjutab praegune kriisiolukord eriti halvasti teismelisi, kes on niigi haavatavad ning hellad oma murdeeaga kaasnevate muutuste tõttu.
Õudusunenäod ja söömishäired
Milliste vaimsete probleemidega õpilased maadlevad? Tallinna Muusikakeskkooli ja Pääsküla Kooli kooliõde Inga Raudsepp toob välja erinevad hirmud. “See käib just nooremate õpilaste kohta ja väga sageli saavad hirmud alguse videomängudest või õudusfilmidest,” teab Raudsepp, kes õpilaste tervisekontrollide ajal küsib lastelt ka ekraanikasutamise harjumuste kohta. “Siis selgubki, et lapsed on telekast või internetist näinud midagi, mis jääb painama. Isegi kui tegu on animatsiooniga,” tõdeb Raudsepp, kellele lapsed on koledaid multifilmitegelasi kirjeldanud.
Elis Singh Sunar loetleb lisaks terve hulga muresid, millega viimasel ajal lapsed kimpus on: ”Unehäired, üleväsimus, ärevushäired, depressioon ning söömishäired. Koolis näen alates sügisest rohkem noori, kes on ärevamad kui tavaliselt ning sageli on neil ka unega probleeme, mistõttu on nad üleväsinud ning kurnatud. Lapsi on ka depressiivsete sümptomitega ning on ka neid, kes proovivad oma niigi pingelist teismeiga kontrollida läbi toitumise.” Kooliõe kinnitusel on õpilaste hulgas nii neid, kes toitumist piiravad, kui vastupidi – ülesööjaid. “Toitumise piiramine annab inimesele tunde, et miski on tema võimuses ja kontrolli all. Ülesöömine jälle tekitab mingiks hetkeks rahulolu- ja heaolutunde, aga seda just hetkeks. Pärast söömissööste tekib kahetsustunne ja enesesüüdistamised, mis sageli viivad oksendamiseni.”
Inga Raudsepp lisab, et mõnikord on lapse toiduvalikute taga hoopis globaalsem mure. “Tänapäeva lapsed on väga tundlikud maailmas valitseva ülekohtu suhtes, nad ei taha, et loomad kannataksid ja valivad veganluse. Olen sellist asja peamiselt näinud 7.-8. klasside tüdrukute seas. Eks seal mängib rolli ka teatav kambavaim ja iga kord pole tegu veel vaimse probleemiga.”
Laps vajab päriselu
Igal inimesel, ka lastel, tuleb elus ette halva tuju päevi ja raskemaid eluperioode. Millal on tegu mööduva nähtusega, millal tasub vanemal valvsaks muutuda? “Põhilised näitajad, mis viitavad, et nüüd oleks vaja abi otsida, on näiteks: napisõnalised vastused, keskendumisraskused, muutused söögiisu ja toitumise vallas, raevu- ja vihapursked, sagedased nutuhood, masendus, ärevus, enesevigastamised, enesehügieeni halvenemine, raskused õppetöös,” loetleb Elis Singh Sunar.
Vaimsete häirete põhjused on erinevad, aga üht usuvad mõlemad kooliõed – pere toetus ja stabiilne kasvukeskkond on noorele inimesele määrava tähtsusega. Kooliõde Inga Raudsepp on seda meelt, tegelikult ei olegi asi lastes – nende vaimne tervis on muutunud halvemaks, sest elu on muutunud ebastabiilsemaks ja inimesed tegelevad üha enam iseenda vajadustega. “Ma ei pea silmas seda, et lapsevanemal pole vaja puhkust, oma aega. Sellega tuleb aga pidada piiri ja jälgida, et sel ajal, mis on mõeldud lapsega koos olemiseks, oleks vanem ka päriselt kohal ja lapse päralt.” Just päriselu ja päris tegevusi peab kooliõde väga olulisteks, arvestades, et lapsed langevad üha enam helesiniste ekraanide kütkeisse. “Alati polegi meeleolulangus sealmaal, et vaja psühholoogi juurde minna. Minge metsa või rabasse matkama, ajage juttu, tehke midagi koos perega.”
“Me küsime oma lastelt sageli kiiruga: „Kuidas päev kulges?“ süvenemata lapse vastusesse,” täiendab Singh Sunar. “Sellised nii-öelda suletud küsimused ei anna meile piisavalt teavet. Lapsevanemad võiksid küsida pigem avatuid küsimusi, näiteks: „Räägi mulle sellest lähemalt“”. Ja kui ta räägib, siis ka kuulame ja tunneme huvi.
Kuidas käituda?
Kui aga tundub, et oma jõud lapse murele enam peale ei hakka, siis on aeg abi otsida. “Esimene kontakt võiks sel juhul olla koolipsühholoogiga,” soovitab Raudsepp, “kuid tihti jõuavad lapsed ka kooliõe kabinetti. Tulevad alguses peavalu või kõhuvaluga ja siis selgub, et selle taga on kas koolikiusamine, konflikt kaaslastega või mure koduste pärast.”
Lapsele, kel diagnoositakse vaimse tervise häire või haigus, on pere jätkuv tugi ja mõistmine äärmiselt tähtsad. “Kindlasti ei tohiks lapsevanemad kasutada väljendeid: „Ole rahulik, ära ole nii ärev/närviline“, „Mõtle positiivsemalt ja kõik saab korda“, „Lõpeta ära ja võta end kokku“”, paneb Elis Singh Sunar täiskasvanutele südamele. “Me võime neid asju läbimõtlemata öelda ning seejuures tunneb laps end veelgi kehvemana. Ta arvab, et vanem ei mõista teda ning sulgub endasse veelgi enam.” Ta palub vanematel ka endi hingeseisundit jälgida. “Ka lapsevanem on inimene koos oma vaimse tervisega, mistõttu tuleb temalgi vajadusel professionaalset abi ja tuge küsida. Alustada võib näiteks lehelt www.peaasi.ee”, kus muu hulgas pakutakse nõustamist nii lastele kui ka täiskasvanutele.”