Tasapisi lähenev sügis toob päevakorda koroonaviiruse ägenemise. Kadunud pole ränk viirus siiani ning hoolimata väikesest haigestunute arvust, leidub neid, kes hoiatavad – Eesti peaks võtma ohutusreegleid tõsisemalt.
Kevadel drive-in testpunktis töötanud Vanalinna Hariduskolleegiumi kooliõde Malle Haavel jagab oma mõtteid viiruseohust ning meenutab kevadist kriisiaega eesliinil.
Eestit külastanud Hollandi ajakirjanik Sander van Hoorn nimetas hiljuti siinseid koroonapiiranguid hirmutavalt lõtvadeks. Maskikandmist näeb vähe, inimesed istuvad koos söögikohtades, kahemeetrist vahemaad nõudvad kleepsud poodide ja teenindusasutuste põrandatel jäävad üldiselt tähelepanuta – kirjutas ta väljaandes NOS Nieuws. Ta küsib, kui raske saab Eesti inimestel olema kui saabub uus viirusepuhang.
Kõige esimeses koroonaproovi võtmise drive-in punktis töötanud Vanalinna Hariduskolleegiumi kooliõde Malle Haavel ei arva, et Eesti inimesed on muutunud hooletuks. Vastupidi – meie kultuuriruumis on alati olnud omane vaoshoitum käitumine. “Meil pole tervitamisel põsemuside jagamise kommet. Meil ei ela mitu põlve inimesi koos ühes kodus ja meie hajaasustus aitab kaasa sellele, et viirus ei saa sama kiiresti levida, kui paljudes teistes riikides. Kui mõned halvad näited kõrvale jätta, on meie inimesed üldjoontes mõistlikud. Nad pidasid kriisiajal reeglitest kinni ja see meid hullemast päästiski,” ütleb kooliõde.
Tööle testpunkti kõige esimesse vahetusse
Malle Haavel vaatab tagasi kevadele ja ütleb selle iseloomustamiseks lihtsalt: “Erakordne!” Sel ajal kui koolimajad kinni pandi ja õpilased-õpetajad koduõppele jäid, soovis temagi eesliinil oma panust anda ja nii ta läkski koos mitme teise kooliõega appi drive-in testimise keskusesse. “Esimene koroonaviiruse testimise drive-in ala loodi Tallinna Lauluväljaku Mäe värava juures paiknevale platsile ja alustas tööd 19. märtsil. Sattusin tööle esimesse vahetusse”, meenutab Malle Haavel.
Oli seal raske? “Oleneb, millega võrrelda,” ütleb kooliõde. “Tuleb, jah, olla 4-6 tundi kaitseriietes, ja panna villased sokid jalga, et mitu tundi õues olles varbad ei külmetaks, aga ei midagi kontimurdvat.”
Kaitsevarustus pole nõrkadele
Ameteid oli testimispunktis 2 – testija ja registraator. Viimastel oli veidi lihtsam, sest nemad polnud kontrollitavate inimestega lähikontaktis ning võisid seetõttu kanda respiraatori asemel kirurgimaski. “Lähtusin põhimõttest, et nooremaid kolleege tuleb säästa. Kui kolleeg ütles, et soovib olla registraator, kuna kätel on haav või ta on proovide võtmistest väsinud, siis sellega arvestasingi,” kinnitas kooliõde Malle Haavel, kelle sõnul hoidis testpunkti kollektiiv raskel hetkel kokku ja oli üksteisele toeks.
Seda, et kaitsekostüümis ja respiraatoris töötamine pole naljaasi, on kinnitanud nii arstid kui õed. “Vaatasin ja õppisin videote järgi isikukaitsevahendeid õigesti kasutama. Olen tänulik meditsiinilabori Synlab töötajale, kes jagas nõuandeid kuidas säästa külmast ja desinfitseerimisvahenditest krõbedaks läinud käenahka. Harjusin ka respiraatoriga, pressib see ju vastu ninajuurt ja värsket õhku ei ole. Üks Saaremaal töötav füsioterapeut iseloomustas respiraatoriga töötamist kui treeningut kõrgmäestiku tingimustes. Organismil võtab sellest taastumine aega, sest meid ei ole selleks treenitud, eriti, kui kanda respiraatorit 3-4 tundi mitu päeva järjest,” kirjeldab kooliõde harjumatuid tingimusi. Suur oli tema sõnul õnn kui drive-in töötajad eriolukorra viimastel nädalatel näovisiirid said, sest kõige krooniks rõhusid kaitseprillide sangad kõrvu.
Milline ilm tuleb?
Omaette katsumuseks oli kogu selle varustusega töötada välitingimustes, sest testpunktis asuv telk oli mõlemast otsast avatud, et autod saaks sisse sõita. Kooliõde mäletab, et oli nii lörtsi-, vihma- kui ka rahepäevi. “Kui päike paistma hakkas, siis andis see rõõmu ja jõudu. Sain aru kui mõnus on “tubane töö” ja kui raske nendel, kes töötavad välistes tingimustes aastaringselt. Riietumisel tuli olla ettenägelik. Jälgisin pidevalt ilmateadet ja mõtlesin kumb on parem kas higistada või külmetada,” naerab ta tagantjärele. Tegelikult jäid meditsiinitöötajatel mõnigi kord sõrmed külmast nii kangeks, et oli raskusi testikomplekti korgi lahti keeramisega. Oli õhtuid, kus Malle Haavel koju minnes sulatas ja soojendas end esmalt kuumas vannis ja seejärel veel teki all.
Ettevaatusega viiruse vastu
Hirm ja teadmatus tekitasid omakorda pingeid. “Juba esimesel nädalal said otsa heade kaitseomadustega 3M respiraatorid ja toodi ühed teised, mille vastu meil esialgu usaldus puudus. Siis kandsime nende peal veel lisaks kirurgilist maski. Me ikka ka kartsime seda viirust,” tunnistab kooliõde nüüd. Mis siin imestada – koroonaviirusest teati vähe, seetõttu võis juhtuda, et ühel päeval uudistes välja öeldud info lükati juba järgmisel ümber. Nii tundus kõige õigem olla maksimaalselt ettevaatlik ja väga ettenägelik.
“Mõtlesin läbi oma liikumise tööle ja töölt koju, riietumise, esmased tegevused kodus enne kui läksin kööki või pereliikmete juurde ning muud põhivajadused,” kirjeldab kooliõde kasutusele võetud abinõusid. “Mõtlesin läbi palju võin enne tööd vedelikku tarbida – kaitsekombekat töö ajal testija ära võtta ei saanud. Kui tegin 6-tunnise valve, siis pärast koju jõudes oli pea vedelikupuudusest paks ja kurk kibe, sest tööl vett või kohvi ei julgenud juua.”
Kõigist neist ebamugavustest hoolimata on Malle Haavel valmis taas testimispunktis tööle asuma kui kardetud teine koroonalaine peaks siia jõudma. “Ma küll loodan, et seda ei juhtu. Kui aga haigus tagasi tuleb, siis seekord saame olla juba targemad, paremini valmistunud,” usub Malle Haavel. Üks asi, mida võiks tema hinnangul riiklikul tasandil parandada, on kaitsevahendite varumine. “Testpunktidel peaks neid olema vähemalt kahe kuu varu, nii saaksime rohkem inimesi kontrollida.” Ta kiidab veelkord Eesti inimeste tasakaalukust ja mõistlikkust, mis aitasid kaasa koroonaviiruse kontrolli alla saamisele. “Me pidasime kehtestatud nõuetest kinni ja meetmed ei läinud kokkuvõttes üleliia karmiks.”